TÕELINE MUGAVUSTSOON JA MIKS AROOMIPSÜHHOLOOGIA
Lugu enda päris-Narniast, õnnelikust kehast ning omamoodi võluväest, mis seda korraldada aitab. Suvi on ju parim aeg teha väike paus ja taaskäivitus ning vaata, mida loodus ja teadus sulle võib selleks pakkuda.
AUTOR:Riina Odnenko, biokeemik, manuaalteraapia praktik ja kehahoolitsuste metoodik, kliiniline aroomiterapeut ja Trenniajakiri Naisele peatoimetaja.
Tänapäeva maailmas on tasakaalus püsimine omaette väljakutse – ainuüksi infomaht, selle sisu, tihedus, sagedus ning enamjaolt pigem sisuvaegus, ehk mõttetus, juhib meie tähelepanu kõrvale, hakib sisse tegevustesse ja olemisse. Pane tähele, see infomaht on üsna tihti ka negatiivse tooni ja taustaga. Teisalt aga trügib teadvusesse ka pidev üleskutse olema siin, olema edukas ja toimekas ning hakkama saama kõigega, mida väliskeskkond peale surub. Surub valimatult ja valjusti, summutades kohati iseenda hääle ja vajadused – valjusti ja valesti, nagu rahvasuu ütleb. Ning maha ei saa kanda ka seda faktorit, et viimase aja piirnagud, keelud, heitlikud määrused ja korraldused on meid mugavustsoonist päris tükk aega eemal hoidnud.
Ja siis tunneme tohutut väsimust, kurnatust ja tülpimust, ärritust ja vahest ka raevu, saamata aru kuhu ja millal energia koos elurõõmuga kadus. Elu ja olemine näib kui lõputu küünlapäev, mis kordub ehk uute olukordade, kuid suhteliselt sama stsenaariumi järgi. Pidevalt ärritume ja solvume, kannatame ja neelame alla. Päevast päeva, rutiinse visaduse ja viisakusega. Ühel hetkel on mõõt täis ja piir ületatud – heal juhul viskab kaane maha, karjume ja trambime jalgu, püüdes kogu jõust võidelda, halval juhul maksame tervisega arvelt trahvi.
Siinkohal meenub üks filmilõik, kus arst proovib selgitada oma hoolealuse mehe pojale Alzheimeri tõve olemust. Võrdlus oli küünlapäevaga – ehk kinnijäämist mingisse päeva oma elus ning aju tahaks seda justkui kustutada, kaotades mälestusi, sest seda päeva inimene ise ei vali. Vestlus tegelaste vahel läks edasi ning arst küsis külalise käest, et kas tema päev oleks see, mille kordumist ta ei kardaks. Täna on, vastas külaline, sest sel päeval oli ta oma isale suutnud end avada, andeks paluda ja andeks anda, ning lisas, et homsest on tal nüüd iga päev kordamajäämist väärt.
See dialoog keerleb mul pidevalt peas, kui ma vestlen oma hoolealustega nende keha ja meele tervise teemal ning iga kord püüan end mõttelt, et tervise-ankeedis, mida kokkusaamisel täidame, peab see küsimus lausa esimene olema. See küsimus võtab pahviks ja kainestab samal ajal. See küsimus ajab hirmu nahka, kui adud, et enamik päevi on sellised, mille kordus võib hulluks ajada. Ei taha, ei taha mingil juhul seda lõputut õudust!
Tihti kuuleme üleskutseid, et muutuseks on vaja oma mugavustsoonist välja tulla. Kas tõesti? Mitte mingil juhul! Vastupidi, tuleb leida see igati enda mõõtu ja sisuga mugavustsoon, mille sees sa tahad olla ja tegutseda, küünlapäeva kartmata. Asi nimelt selles, et see mida sa täna pead oma „mugavustsooniks“ on ju tegelikult ...mitte päris sinu. Sest selles algavad enamus laused tegusõnast „pean“: ma pean seda tööd tegema, sest mul on laenud ja ma pean neid asju tegema, et lähedasi õnnelikuks teha. Siin võib igaüks väikse harjutusena korraks panna paberile asjad, mida ta tegema PEAB ja mida te teha TAHAB ning vaadata mis tunne „skoorib“.
Ma tahan öelda seda, et TAHAN-tundel ja -tegudel on hoopis suurem ja võimsam energia, mis lausa liigutab mägesid ning PEAN-tegu rüüpab sinu energiavarust tühjaks.
Milline on see “sinu-mõõtu” mugavustsoon? See on olemine, milles tahad olla, luua ja teha asju, mis sulle rõõmu ja rahuldust toovad – just selliseid asju, mida teeksid ilma selle eest tasu saamata. Niisama, tegemise rõõmust.
Aga raha? Kohe küsid ju, kuis siis ilma rahata hakkama saada? Vot, trikk seisneb selles, et raha ongi seal mugavustsoonis – sest kui sa teed midagi, mis lausa põletab rõõmust sinu südant ja hinge, siis sul on seda korraga palju. Ja sa saad anda ära ehk müüa ainult seda, mida sul on palju – sest asjad (kaubad, teenused – nimeta kuidas tahad) ei kuulu sulle, päriselt sinu omad on vaid tunded, teadmised ja kogemused. Nüüd korruta need koefitsiendiga rõõm ja nii tekib väärtus – just seda tahetaksegi osta ja selle eest ollakse valmis tasuma väärt hinda ehk vahetama väärtusi.
Et aga leida oma tõeline mugavustsoon, tuleb kõigepealt olla endaga tõeliselt aus. See tähendab ihualasti olemist iseendaga – võtta maha maskid, filtrid ja ehk ka roosad prillid, ning aduda “päris-mina” olemist “päris-maailmas” enda ümber. Just “päris”, selle sõna kõige otsesemas tähenduses ja mõttes. Nägema ennast sellisena nagu sa oled ja nägema sellist maailma, nagu see päriselt on. Täiuslikuks hakkab kõik saama sinu päris-mugavustsoonis. See ongi sinu eesmärk ja siht kuhu minna igapäevaste sammudega, mõnel päeval kohe paari sammuga edasi, mõnel päeval veidi vaiksemas tempos. Just parasjagu, just sinu-mõõtu tempos. Peaasi, et õiges suunas.
Kuid taas mitu “aga”. Aga kuidas ma tean, et suund on õige ja millega mõõta oma tempot või sammu pikkust. Ja, teinekord ei suuda inimene isegi oma tõelist probleemi sõnastada, rääkimata sellest, et ta suudaks sõnadesse panne selle, mis teda õnnelikuks teeb. Tegelikult. Ning viimane aga on ressurss – füüsiline ja vaimne jaksamine selle kõigega tegeleda, sest vahest oleme silmitsi blokkidega, mis takistavad meid edasi minemast. Vaimsed blokid on komistuskivi omaette muidugi….
Niisiis teekond tõelisse mugavustsooni, mis sillerdab ja särab ning teed kõike mõnuga ja elada nö sajaga! Kerge see teekond pole ja kohati võib rada lausa läbimatu olla – selleks vajad sa küllalt kompaktset ja tõhusalt toimivat varustust. Vaata, inimene on looduse osa ning loodus ei jäta oma lapsi kunagi hätta, tal on igaks olukorraks ja seisundiks omad lahendused pakkuda. Nii ka sellel rännakul oma sisemise ja välimise maailma muutumise teel. Need on eeterlikud õlid, mis aitavad, toetavad ja vahest teevad ka imesid ning oma praktikas olen sellele pidevalt kinnitust saanud – töötab! Miks õlid? Sest nad on taimede nektar, mis loodud toetama ja hoidma taimi, kaitstes neid kahjulike mõjude eest ja aidates jääda ellu, suhelda ja paljuneda. Ehk saama neid samu asju, mida meil, inimestel vaja läheb. Teiseks, eeterlikel õlidel üks eriti imeline omadus – nende lõhnamolekulid pääsevad meie keha lõhnaretseptorite kaudu oste kesknärvisüsteemiga koostööd tegema, ilma et nad läbiks meie teadvuse “hinnangute süsteemi”, ehk filtreid – just nii, nagu loodus oli selle tööriista loonud, just sellisena läheb ta meie keha katki läinud osasid putitama.
– ”Oskate, palun, mulle öelda, mis teed mööda peaksin ma siit edasi minema?”
– "See sõltub, kuhu sa soovid jõuda”
– ”Pole vahet kuhu”
– “Siis ei ole vahet, mis suunas lähed”
– "Peaasi, et ma kuhugi välja jõuan”
– “Peaasi, et sa ainult piisavalt kaua kõnnid”
Alice ja Irvik Kassi dialoog, Lewis Carroll.
Kassi ja Alice’i dialoog on parim, mida armastan aroomipsühholoogia ühe tööriista, aroomidiagnostika, tutvustamiseks. Selle käigus on võimalik leida ja isegi sõnastada oma hetkeolukorra aktuaalne probleem, kaardistada selle põhjused ja vajadusel ka ulatus ning mis kõige olulisem, leida ka see suund, kuhu liikuma hakata oma... „Narnia“ poole. Ilma et seigelda erisuundades ning kurnatusest taas käpuli käia.
Aroomipsühholoogia on minu jaoks nii kunst kui ka teadus üheaegselt, sest lisaks füsioloogilistele mõjudele, mida eeterlikud õlid avaldavad kehale, mõjuavad puhtad eeterlikud õlid meie teadvust ja aitavad tasakaalustada meie energiat. Alateadvus, mida aroomimolekul helisema paneb, ning justnimelt helisema – asi selles, et tadlased on avastanud ühe omapära meie kehades, et info salvestub meil, piltlikult öeldes, zip-failina ning seda avab... aroom! Ja see pole juhuslik – loodus on meie keha puhul otsustanud usaldada haistmismeele korraldada enamiku protsessidest, mis kehas toimuvad – silmad, kõrvad ja maitsemeel võib teinekord alt vedada.
Nagu muusika, kus kooskõla, helistik ja tempo, kutsuvad esile, võimendavad või maandavad vastavaid tundeid ja elamusi. Tunded on need, millega me kirjeldame oma mugavustsooni, tunded on need millega me kirjeldame oma tervist ja olemist. Tunnetekeel on see keel, milles keha meie mõistusega räägib.
Tahan sulle sellest rohkem rääkida, kui sina tahad sellest rohkem kuulda – vaata Suveülikooli kursust "ÕNNELIKU KEHA LUGU" ja tule kuulama – VAATA SIIT!
Sinu keha on hingele auto, millega sõidad oma soove ja eesmärki täitma. Kuid kõik mis liigub, see kulub ning vajab pidevat hoolt. Keha annab alguses vaikselt ja sosistades märku, et üks või teine asi vajab tähelepanu – kui eirame ja summutame keha märguandeid, hakkab ta ühel päeval streikima ja karjuma. Loodusel on meile jaoks palju anda ja olles looduse osa, saame pakutav ka vastu võtta – nii rikkiläinud masina parandamiseks kui ka paremaks tegemisel.
